Linnas sees asub 2 maja, need on siis nimega Näituse majad. Seal
ka veel tublimad ja toimetavad ise. Ja ka sealt lähevad 3 klienti kogukonda
elama, neile on koostatud spetsiaalsed mapid - päris paksud ikka. Ühe kliendiga
vestlesin üle tunni aja ja täitsin ära mapi otsast lõpuni. Klient tundus väga
jutukas ja hakkama saaja. Tegevusjuhendajatel on küsimärgid. Mina inimesi ei
tunne ja panin mappi kirja siis kõik mis ta mulle rääkis, kui küsimuse
esitasin. Muidu eelmine kord ütles üks töötaja, et nemad juba teavad kliente ja
neil on lihtsam, et teavad umbes ära mis klient öelda tahab ja öelda võib.
Minul seevastu oli raske, mõnel ka diktsioon ei ole nii selge, siis on ikka
päris raske vahepeal aru saada. Aga püüan ja saan hakkama.
Teise kliendiga
jõudsime mapis poole peale ja jätsime teiseks korraks edasi teha + ühe
kliendiga ei jõudnudki vestelda veel, teine kord. Teine klient oli raskem juba
kui esimene, temalt pidi sõnu välja tirima ja ei tahtnud väga lobiseda
võrreldes esimesega. Iga teema lõpus on rutiine küsimus, et kuidas ülesanded
meeldisid, mis meelde jäi ja kas oleks vaja lisainfot millegi kohta. Teise
kliendi puhul kõik küsimused meeldisid hästi ja meelde jäi kõik. Tubli muidugi
:)
Ühel päeval tegime
Näituse majas piparkooke vabatahtlikega välismaalt. Raske on suhelda, sest keel
on mul halb ja nemad ka eesti keelt veel nii palju ei oska. Aga me saame
hakkama, sest nemad on tublid ja õpivad eesti keelt. Mitme peale kokku saame
aru, mis öelda vaja ja teha vaja. Kliendid olid hoos ja neile ka meeldis piparkoogi
tegu.

No comments:
Post a Comment